Langenute mälestussamba püstitamise mõte tekkis Rakvere demobiliseeritud sõjaväelastel 1922. aastal.
EDSL Rakvere Osakonna juurde asutati Vabadussõjas langenud virumaalaste kalmuküngaste korraldamise komitee, mis 28. jaanuaril 1923 tegevust alustas. Komitee vajas aga laialdasema seltskonna kaasabi ja toetust. Et edukamalt tegutseda, moodustati ühine seltskondlikkude organisatsioonide ja demobiliseeritud sõjaväelaste vaheline komitee: kolonel O. Luiga (esimees), linnapea A. Pääro (abi), Riigikogu liige J. Jaanis (sekretär), reservkapten E. Pajos (abisekretär), Rakvere Ühispanga juhatuse liige ja asjaajaja G. Palgi (kassahoidja), demobiliseeritud vabadussõdalane H. Lill (komitee asjaajaja), kirjanik-kooliõpetaja J. Liiv, A. Pirker, A. Moorberg, J. Laur, Ennik Põlulast ja Mägi Kütist. Viimased kaks langesid põhikirja alusel välja ja nende asemele asusid F. Palm ja K. Pajos.
Et komitee arvates langenuile vähegi väärilist mälestusmärki püstitada, oli vaja koguda 1,5 miljonit marka. Selle summa kogumine oli komiteele üheks raskemaks ülesandeks. Pealegi selgus, et vajaliku raha puudumisel pole kavatsetud mälestusmärki 1924. aastal püstitada võimalik. Küll määras Rakvere linnavolikogu Linnavalitsuse ettepanekul langenud virumaalaste mälestusmärgi püstitamiseks 300 000 marka 1924. aasta eelarve korras. Veel toetasid ühist ettevõtmist Viru Maavalitsus 75 000 ja Sõmeru Vallavalitsus 5000 margaga, Rakvere Linnavalitsus 1925.aasta eelarvest 100 000 margaga, teised asutused ja organisatsioonid jäid asjast eemale. Puuduv summa saadi kokku pidude ja rahalise loterii korraldamisega.
Mälestussamba kavandeid esitasid komiteele mitmed kujurid. Välja valiti kujur professor Amandus Adamsoni kavand ning temalt tellitigi mälestussamba ehitamine 1 500 000 marga eest.
Ehitustööd algasid kohapeal juuli keskel 8 inimesega ning kestsid kuni 15. augustini 1925. Nurgakivisse midagi ei pandud. Samba kuuejärgulise aluse valmistas ehitusmeister Reinhold Weigel betoonist insener Ferdinand Adoffi’i juhatusel; pronkskujud valati Itaalias Pistoia linnas professor A. Adamsoni valmistatud mudelite järgi. Kujude ülesseadmist juhatas professor A. Adamson isiklikult. Avamisest võttis osa suur hulk sõjaväge, kaitseliitlasi ja rahvast linnast ja maalt. Mälestussamba vabastas kattest ehituskomitee esimees kolonel O. Luiga. Sõjaväelist au andis kahurvägi kolme pauguga. Samba pühitsesid konsistooriumi assessor A. Sommer ja EAÕK metropoliit Aleksander. Osalesid riigivanem J. Jaakson, sõjaminister kindralmajor J. Soots, põllutööminister A. Kerem, siseminister K. Einbund (Eenpalu), haridusminister H. Rahamägi, KL ülem kolonel J. Roska (Orasmaa) ja kindralleitnant J. Laidoner. Pärgi pandi üle 40. Viimasena pandi pärg tundmatu ema nimel, kelle kolm poega olid punase terrori ohvrina mujal langenud.
Vabadussõjas langenud virulaste mälestusmärk kujutas kuuejärgulist ühtlusetut astmikpüramiidi, mille otsas asus skulptuurgrupp: mõõka tõstev sõdur toetab temale najatuvat haavatud lipukandjat. Üleval, aluse esiküljel, oli reljeeftähtedes tekst: „1918 – 1920 /WABADUSSÕJAS/ LANGENUILE“. Sellest allpool oli pronksbareljeef episoodidega eestlaste vanast vabadusest ja möödunud Vabadussõjast. Mälestusmärk oli ülemaakondlik ja asus Rakvere linna keskel, lõuna pool turgu, kõrgema künka otsas – Ausambamäel. Seda hoidis korras Rakvere Linnavalitsus. Langenute nimesid sambale ei märgitud. Need avaldati mälestussamba avamispäeval eri raamatukeses. Lahingus oli virulasi langenud 260, haigemajades surnud 76, jäljetult kadunud 99, punaste veretöös tapetud 109 – kokku 644 inimest.
Ausamba hävitamine
Ööl vastu 21. oktoobrit 1940 hävitati mälestussammas. Kokku oli 22 plahvatust. Samba alusmüüride lõhkumist jätkati hommikul kangide ja vasaratega miilitsaaheliku kaitse all. Kaubanduskeskkooli poisid korraldasid protestiks demonstratsiooni ja möödusid lõhutavast sambast rahvusliku lauluga. Kohe olid kohal julgeolekumehed, poiste ninamees Ott Valgma arreteeriti. Õpetajaile tekkis sellest intsidendist palju sekeldusi, korduvalt tuli käia ülekuulamistel NKVDs.